 |
Endast
Olen 28-aastane, kõrgema pedagoogilise haridusega (“Koolieelne pedagoogika ja psühholoogia” eriala Venemaa riiklikus A.I.Gertseni nimelises pedagoogilises ülikoolis). Seejärel tõstsin kvalifikatsiooni praktilise psühholoogia kursustel. Oman töökogemust koolieelses lasteasutuses töötades pedagoog-psühholoogina ja pidev praktika oma tütarde Vika ning Lizakese näol.
Natuke minu erialast
Pedagoog-psühholoog – see on eelkõige pedagoog (minu puhul koolieelne) süvendatud lastepsühholoogia teadmistega, lisaks veel ka perepsühholoogia ja isikutevaheliste suhete psühholoogia. Minu töös on tihedalt seotud lapse arendamise erisused ja tema kasvatuse pedagoogilised meetodid, samuti peab lahendama mitte ainult mudilase probleeme, vaid ka tema pere omasid. Pedagoog-psühholoogi üks töö erisusi on: tihe koostöö lapsega (tema mängu, igapäevaelu, ühiste mängude jälgimine, vestlused vanematega lapse arendamise iseärasustest rasedusest alates) s.t edukaks abiks on vajalik last tunda põhjalikult. Kuid kahjuks sageli ei ole võimalust nii tihedaks suhtlemiseks ja siis kasutatakse spetsiaalseid test- ülesandeid mängulises vormis.
Veel üks pedagoog-psühholoogi töö erisus on: pidev koostöö vanematega. Spetsialist võib avastada probleemi, pakkuda erinevaid lahendusi, jälgida muutusi ja neid läbi analüüsida, kuid vanemad ja ainult nemad saavad aidata oma last.
Minu praktikas oli juhus, kui ema tuli kaebama, et tema laps on agressiivne ja sõnakuulmatu. Alustasime vestlust, kus tavaliselt ma küsitlen alates rasedusest kuni käesoleva hetkeni. Jutu käigus ema kaldus hoopis teisele teemale - oma isiklike pereprobleemide juurde ning hakkas neid ise analüüsima…, jutu lõpuks sai ta ka ise probleemist aru ning me koostasime üheskoos tema tütre korrektse käitumise programmi. Sellistel juhtudel on minu ülesanne – tähelepanelikult kuulata, esitada suunavaid küsimusi, sujuvalt suunata vestluskaaslase mõttekäiku – ma ei paku valmis lahendusi, ei anna 100% garantiid. Peamine, et vestluskaaslane jõuaks ise lahenduseni ja teeks järeldused. Sellise tiheda koostöö käigus kujunevadki välja konkreetsed mõjuvahendid lapsele ja erinevate probleemide lahendused, kogu info süstematiseeritakse ning tehakse järeldused. Nii sünnivad mitmesugused kirjutised konkreetsete soovitustega: kuidas last kooliks ette valmistada, kuidas aidata kohanemist lasteaiaga, miks mudilane nutab jne.. Need on arvestatud “statistilisele keskmisele” lapsele, kuid selliseid lapsi on vähe, iga väike on kordumatu ja omapärane. Seepärast, lugedes psühholoogide (ka minu omi) kirjutisi soovitustega, arvestage oma lapse erisusi.
Olga Anisimovits.
Tolkis: Kaja Vahter
31. märts 2006.
Edasi >>>
|
|
|
|
|
